Teadusuuringute kokkuvõte: Chaga kui osa metsa ökosüsteemist
Chaga ehk must pässik (Inonotus obliquus) levib põhjapoolkera tsirkumboreaalses regioonis. Seda on leitud mitmetest riikides nagu Ameerika Ühendriigid, Venemaa, Hiina, Jaapan, Korea ja Kanada. Euroopas on seda sagedamini leitud Kesk- ja Põhja-Euroopas, harvem ka Lääne- ja Lõuna-Euroopas (Lee et al. 2008).
Chaga on enamasti kasepuudel parasiteeriv seen (Betulina spp.)(Sinclair et al, 2005) (Brydon-Williams, 2019). Seda on vähemal määral leitud ka lepalt (Alnus spp.), pöögilt (Fagus spp.), tammelt (Quercus spp.) ja paplilt (Populus spp.)(Ryvarden and Gilbertson, 1993). Chaga põhjustab maltspuidule vähest kahju- tavaliselt koorekahjustuse piirkonnas, kuhu kasvab chaga viljatu moodustis 3-5 aastaga pärast esialgset nakatumist (Lee et al, 2008). Just neid musta värvi moodustisi korjataksegi ning need pakuvad ärilist huvi. Nimetatud viljatud moodustised kasvavad enamasti ainult kaskedel, harva on neid märgatud ka lepal (Lee et. al, 2008. Brydon-Williams, 2019). Teistel puuliikidel pole moodustisi leitud, välja arvatud juhul, kui teised seeneliigid nagu kase polüpoor on valesti tuvastatud.
Samal ajal kui peremespuu elab, kasvavad chaga viljatud moodustised ning mütseel levib lülipuitu. Seega võib järeldada, et nakatunud puu kvaliteet on madalam kui mittenakatunud puu kvaliteet. Kui aga chaga hind stabiilselt püsib, kompenseerib chaga kasvatamine puidu väärtuse vähenemise.
Arvatakse, et chaga moodustab eoseid ning on aktiivselt nakkav vaid pärast peremeespuu surma (Shigo, 1965. Brydon-Williams, 2019). Chaga basidiospoorid kanduvad uutele puudele tuule või putukate kaasabil. Nakatumine saab toimuda puukoore olemasolevate haavade kaudu, mis võivad olla põhjustatud näiteks külmast, tuulest ja inimtegevusest (Brydon-Williams, 2019).
Kuigi chagat peetakse patogeeniks, on vähe tõendeid selle kohta, et see põhjustab puude märkimisväärset suremust. On oletatud, et chaga võib põhjustada puude suremuse kasvu (Drenkhan, 2020), kuid samas on mitmeid uuringuid, mis ei ole leidnud selget seost kasepuude suremuse ja chaga esinemise vahel (Niemelä et al., 1995. Brydon-Williams, 2019). Veelgi enam, kasepuud elavad tavaliselt 90 kuni 100 aastaseks (Beck, 2016), ning on leitud, et chaga põhjustab elava puu lagunemist 10-80+ aastat (Shigo, 1965. Lee, 2008. Brydon-Williams, 2019). Arvestades, et chaga nakkuse esimene märk on viljatute moodustiste teke 5–10 aastat pärast esmast nakatumist, tähendab see, et chaga ei põhjusta puude maksimaalse eluea olulist vähenemist.
Seoses sellega, et chaga pärsib puude kasvu, leidis Brydon-Williams (2019), et chaga olemasolu ei mõjutanud kasepuude iga-aastast juurdekasvu. Arvestades, et chaga tendents on nakatada küpsemaid kahjustatud puid, on tõenäoliselt ohutu eeldada, et chaga kujutab minimaalset ohtu istikutele või noortele puistutele (Balandaykin et al, 2015).
Üldiselt võib öelda, et konservatiivne hinnang chaga esinemisele kasepuudel on 1-5% (Kuz’michev et al. 2001, Brydon-Williams 2019). Kuigi on teatatud ka kõrgematest esinemissagedustest, pole need tavalised, ning näitajaid on raske hinnata, kuna Venemaa ja Euroopa metsade inventuuriandmetesse pole enamasti chagat lisatud(Pilz 2004). Mitmed uuringud on näidanud, et chagat on tõenäolisem leida küpsetes puistutes ning selle levik korreleerub positiivselt antropogeensete häiretega (Balandaykin et al, 2015, Brydon-Williams 2019). Küllap just selle positiivse korrelatsiooni tõttu leiti Ameerika Ühendriikides, et kasepuude raiealadel ei olnud inimtegevusel märkimisväärset negatiivset mõju chaga esinemisele (Brydon-Williams, 2019).
Koostas:
Leon Deverick,
Mikorbioloog/Mycelia – Euroopa juhtiv seenemütseeli laboratoorium https://www.mycelia.be/en
Referentsid:
Beck, P., Caudullo, G., de Rigo, D., Tinner, W., (2016). “Betula pendula, Betula pubescens and other birches in Europe: distribution, habitat, usage and threats”. In: San-Miguel-Ayanz, J., de Rigo, D., Caudullo, G., Houston Durrant, T., Mauri, A. (Eds.), European Atlas of Forest Tree Species. Publ. Off. EU, Luxembourg, pp. e010226+
Brydon-Williams, Rhys Thomas, “Distribution, Presence, Ecology, and Harvest dynamics of the chaga fungus (Inonotus obliquus) in the White Mountain national forest” (2019). Master’s Theses and Capstones. 1269.
Drenkhan, R., Adamson, K., Hanso M. (2020). “Majanduslikku tulu tõotav must pässik“. EESTI METS 3/2020 pp 34-41
Gilbertson, R. L and Ryvander, L. (1993) “European polypores. 1 : Abortiporus-Lindtneria”. Fungiflora. 387
Kuz’michev L, Evgeny P.; Sokolova, Ella S.; Kulikova, Elena G. (2001). “Common fungal diseases of Russian forests”. U.S Department of Agriculture, Forest Service, Northeastern Research Station. General technical report NE-279. pp 1-10.
Lee Min-Woong, Hyeon Hur, Kwang-Choon Chang, Tae-Soo Lee, Kang-Hyeon Ka, L Jankovsky. (2008). “Introduction to Distribution and Ecology of Sterile Conks of Inonotus obliquus”. Mycobiology. 36(4):199-202.
Niemelä, Tuomo & Kotiranta, Heikki. (1991) “Polypore survey of Finland 5”. The genus Polyporus. Karstenia. 31(2): 55-68.
Niemelä Tuomo, Pertti Renvall and Reijo Penttilä. (1995). “Interactions of fungi at late stages of wood decomposition”. Annales Botanici Fennici. 32(3): 141-152
Paul W. Thomas, Waill Ahmed Elkhateeb & Ghoson Mosbah Daba (2020) “Chaga (Inonotus obliquus): a medical marvel but a conservation dilemma?“. Sydowia. 72
Pilz D. (2004) “Chaga and other fungal resources: assessment of sustainable commercial harvesting in Khabarovsk and Primorsky Krais, Russia”. Report prepared for Winrock International, Morrilton, Arkansas and the FOREST Project, Khabarovsk, Russia.
Slowik, Anna R., (2020). “Ecological Factors Influencing Infection Rates of the Birch Polypore Inonotus obliquus in the Laurentian Mixed Forest Province”. All NMU Master’s Theses. 636.