Looduses rändaja Romet Vaino: Chaga on üks sild, mis inimest loodusega ühendab

Sammume loodusrändaja Romet Vainoga septembrikuises Raplamaa looduses. Aeg-ajalt kuuleme, kuidas hiireviu endast märku annab või mõni arglik metsloom meie lähedust tajudes jooksu pistab. Romet esindab kõige sügavamalt seda, mida me tänases pinnapealsuses, mõni avatumalt kui teine, igatseme- lihtsat lähedust loodusega ning julgust liikuda oma tõelise mina ning unistuste poole.

Oleme kõigest mõni minut pärast jalutuskäigu algust kõige kaunimal ja värviküllasemal sügishommikul jäänud seisma kasepuu ette, kus Romet silmab chagat ehk musta pässikut. „Saan vahel mõnelt tuttavalt sõnumi, et leidsin metsast chagat, mille tõestuseks palun pilti. Vastuseks tuleb enamast pilt tavalisest puuseenest,“ kõneleb loodusmatkade korraldaja Romet Vaino. „Sageli aetakse chagat segamini kasekäsnaga, aga see pole üks ja seesama. Kusjuures kasekäsnaga on see teema, et selle rahvakeelne nimetus on eksitav. Chaga on must pässik,“ lisab looduse sõber ja Metalooduse eestvedaja Romet Vaino.

Koostöö Chaga Health eliksiiridega

Põhjus, miks me täna räägime muude teemade seas ka chagast ehk mustast pässikust, peitub koostöös, mis seob Rometit Eesti tervisetoodete valmistamisele keskendunud ettevõttega Chaga OÜ. See kodumaine Tõrvas asuv tootmine valmistab meie esiemade tarkust tänapäeva tehnoloogiaga sidudes mustast pässikust ja teistest metsade loodusravi tipptegijatest eliksiire.

„See on minu jaoks uus teema, sest ma ise ei ole kordagi mõelnud endast kui mõjuisikust. Teen oma matkasid ja loodusfotosid ning elan sellist eluviisi. Mistahes koostöö peab minu jaoks kattuma nende asjadega, mida igapäevaselt teen ja millesse usun,“ mõtiskleb Romet.

0Y0A2037
0Y0A1779

Teelolek

Kõige lihtsamalt öeldes korraldab Romet matku loodusesse ning jagab oma looduslähedust nii sõnas kui pildis. Hoolimata sellest, et täna saab ta matkajuhi tööd kirjeldada enda peamise tegevusena, võttis südamehääle juurde jõudmine omajagu aega.

Ühel hetkel, kui Kaitsevägi ja ülikool läbi, oli noor mees sisemiselt suures segaduses, mida edasi teha: „Tundsin, et kuigi loodus meeldib mulle nii väga, pean vastu võtma otsuse lapsepõlv lõpetada. Mäletan enda tollaseid mõtteid, kuidas täiskasvanud inimesel pole ju aega looduses käia. Mingis mõttes oli see ühiskondlik vool ja surve, millesse sobitumist tugevalt tajusin,“ meenutab Romet aastate tagust sisemist vastuolu enda unistuste ja reaalsuse vahel.

Üsna pea juhtus ka see, et töö, mida keskkonnakorraldust õppinud mees erinevatel ametikohtadel täitis, muutus igavaks ning rutiinseks: „Leidsin end mõttelt, kas see ongi see? Et ma korrutan selle justkui lõpmatusega ja nii ongi.“

Rometi sisemine rahulolematus läks järjest suuremaks ning aina enam süvenes tunne ja kahtlus, kas see, mida ta teeb, ka meest päriselt õnnelikuks teeb. „Tol ajal ei adunud ma ise väga hästi, mis minuga tegelikul toimub,“ arutleb Romet.

Märkide keel

Kui edasine lühidalt kokku võtta, oli tegemist kõige klassikalises mõttes läbipõlemise ja ärevushoogudega.

Sellest hetkest hakkas Romet muutma väga palju oma käitumist ja mõtlemist. Samuti algas jõudmine ning kasvamine selle juurde, mida ta täna teeb. „Tundsin, et see, mida ma tööalaselt tegin, ei huvitanud mind üldse. Loomulikult ei hakanud ma üleöö loodusvärki tegema, küll aga hakkasin teadlikumalt looduses käima. Esiti õhtuti pärast tööd ja nädalavahetustel, kui vaba aega oli. Aeg – ajalt sain töö juures kiita oma kirjutamise eest. Kuigi ma ei olnud kirjutamist kunagi õppinud, tekkis mõte, et võiks neid mõtteid ka blogisse kirjutada. Ehk aitaks see vaikselt harjuda mõttega, et ühel hetkel hakkan midagi sellist päriselt tegema?“ meenutab Romet küsimusi, mida ta endale esitas.

Benji- hüpe ja vajalik lüke

Nii alustaski Romet oma blogi kirjutamist 2016.aasta jaanuaris. Sellest kulus poolteist aastat, kuni ta tegi esimese matka. Sellise, nagu ta täna teeb. „Minu lugu ja jõudmine looduse juurde on justkui võrreldav benji- hüppega, mil oota ääre peal, aga keegi peab lõpuks selle sõbraliku müksu andma. Mulle mängis elu selleks kaardid kätte,“ kirjeldab Romet olukorda, mil väga ootamatult tekkis toonasel tööandjal probleemide tõttu vajadus koondamiseks. „Mina tajusin seda märgina, et nüüd on käes looduse aeg.“

„Näed, ka seal on korralik kamakas pässikut,“ jääb Romet ühtkäkki keset metsa seisma ja viitab kasele, mis meie ees kõrgub. „Näed, üleval on ka. Päris mitu tükki. See on hea saak, mida näeb väga harva. Tavaliselt on puu küljes üks tükk, aga sellist asja leiab väga harva.“

Chaga kui salapärane seen

Chagat on Romet ise metsas käies korjanud. Eriti sügisel ja talvel, mil ööd on pikad ja pimedad. „See on natukene salapärane seen. Täna me kohtasime chagat, aga alati see pole nii. Kui läheb õnneks, siis matkal olles ja süüa tehes hoian seda soojas vees, kuni vesi läheb süsimustaks. Minu jaoks kohtuvad siin tervislik ja filosoofiline pool. Oled seal keskkonnas ja chaga on üks sild, mis inimest loodusega ühendab. Eriti selles maailmas, kus paljud tooted tulevad meie lauale kinnises süsteemis kasvatatult. On värskendav, kui saad otse metsast asja leitud asja tarbida. Minul on chagasse usk olemas. Ma tunnen, et saan näidata seda, kust maailmas chaga sinna pudelisse tuleb. Selline taustalugu.“

Täna käib Romet kõige enam rabades: „Ometi tundub see, et paned räätsad jalga ja lähed üksi tundmatusse rabasse, ikka veel paljude jaoks hirmuäratav. Seeõttu on meie rabad endiselt veel haruldased paigad.“

Kui loodusmatkade korraldamise alguses oli suvi peamine aastaaeg, mil inimesed Rometiga loodust vaatlesid ja matkasid, on koroona need tsüklid tänaseks paigast ära liigutanud. Loodusesse soovitakse minna igal ajal.

0Y0A1824

Tundra ootab

Rometi matkadel käivad nii noored kui vanad, nii eraisikud kui ettevõtted oma meeskonnaüritustel. Üks, mis Rometile silma jäänud, on see, kuidas tänapäeva nutimaailma inimesed ei suuda enam geograafiliselt ruumi tajuda. „Toksid aadressi telefoni, igal pool on viidad ja kui tullakse rappa, millega kaasneb ka näiteks 40 minutit vaba aega, kui ma toitu valmistab, ei oska inimesed enam selle vabadusega midagi peale hakata,“ räägib Romet sellest, kuidas oleme loodusega aina võõramaks jäänud.

Oktoobri alguses ehk praegu, mis seda loed, on Romet suundunud kaheks nädalaks üksi tundrasse. Kohtuma Euroopa viimase ürgloodusega, kuhu on raske ligi pääseda ning kust puudub mobiililevi. Matkakaaslasteks jõeorgudes liikuvad põdrad ja karud.

„Ma ei võta sinna mingit karastusjooki kaasa. Chaga Health-i uues innovaatilises pehmes pakis eliksiir on toode, mida täpselt sellisele reisile kaasa võtta ja millega kehale turgutust anda,“ ütleb Romet.

Loodusfotode autor on Romet Vaino.

Liitu uudiskirjaga

Uudiskirjaga liitumisel nõustun Chaga Health Kasutajatingimustega.