Looduses rändaja Romet Vaino: Chaga on salapärane seen
Loodusrändaja ja matkakorraldaja Romet Vaino esindab kõige sügavamalt seda, mida me tänases pinnapealsuses, mõni avatumalt kui teine, igatseme- lihtsat lähedust loodusega ning julgust liikuda oma tõelise mina ning unistuste poole. Äsja matkas ta kaks nädalat Euroopa viimases ürglooduses, Euroopa Alaskas.
Romet viibis Põhja-Rootsi tundras, kuhu on raske ligi pääseda ning kus puudub mobiililevi. Matkakaaslasteks jõeorgudes liikuvad põdrad ja karud. „Puhtasse ja puutumata loodusesse minekul oli soov jõuda mägedesse. Ent seekord oli ilma ja looduse poolne määramatus see, mis selle unistuse ootele panid. Kuni järgmise retkeni,“ räägib Romet ja lisab, et tema jaoks oli värskendav tunda, kuidas maailm ei ole lõpuni inimese kontrolli all ja vahel peab alistuma. „Pead võtma omaks, et oled lihast ja luust inimene, võimekas loom, aga mõned asjad ei ole sellegipoolest meie võimuses,“ kõneleb matkajuht reisist, mis sellegipoolest oli erakordne. Järgmisel aastal loodab ta minna uuele katsele.
Selliseks reisiks valmistude aimas ta, et on palju päevi kuivtoidu peal, mil tekib paratamatult igatsus millegi naturaalse järele. „Kaua sa seda kuivtoitu süüa jõuad. Kord leidsin küll ühe mäe lähedusest chaga, aga tingimused olid rasked ja kui hetkeks tekkis mõte, et keedaks sellest tõmmist või teed, oli see siiski olukorda arvestades mõeldamatu,“ kõneleb Metalooduse eestvedaja.
„Ma ei võtnud sinna mingit karastusjooki kaasa. Chaga Health-i uues innovaatilises pehmes pakis eliksiir on toode, mida täpselt sellisele reisile kaasa võtta ja millega kehale turgutust anda,“ ütleb Romet.
Koostöö Chaga Health eliksiiridega
Põhjus, miks me räägime chagast ehk mustast pässikust, peitub koostöös, mis seob Rometit Eesti tervisetoodete valmistamisele keskendunud ettevõttega Chaga OÜ. See kodumaine Tõrvas asuv tootmine valmistab meie esiemade tarkust tänapäeva tehnoloogiaga sidudes mustast pässikust ja teistest metsade loodusravi tipptegijatest eliksiire.
„See on minu jaoks uus teema, sest ma ise ei ole kordagi mõelnud endast kui mõjuisikust. Teen oma matkasid ja loodusfotosid ning elan sellist eluviisi. Mistahes koostöö peab minu jaoks kattuma nende asjadega, mida igapäevaselt teen ja millesse usun,“ mõtiskleb Romet. Kõige lihtsamalt öeldes korraldab Romet matku loodusesse ning jagab oma looduslähedust nii sõnas kui pildis.
Teelolek
Hoolimata sellest, et täna saab ta matkajuhi tööd kirjeldada enda peamise tegevusena, võttis südamehääle juurde jõudmine omajagu aega.
Ühel hetkel, kui Kaitsevägi ja ülikool läbi, oli noor mees sisemiselt suures segaduses, mida edasi teha: „Tundsin, et kuigi loodus meeldib mulle nii väga, pean vastu võtma otsuse lapsepõlv lõpetada. Mäletan enda tollaseid mõtteid, kuidas täiskasvanud inimesel pole ju aega looduses käia. Mingis mõttes oli see ühiskondlik vool ja surve, millesse sobitumist tugevalt tajusin,“ meenutab Romet aastate tagust sisemist vastuolu enda unistuste ja reaalsuse vahel.
Üsna pea juhtus ka see, et töö, mida keskkonnakorraldust õppinud mees erinevatel ametikohtadel täitis, muutus igavaks ning rutiinseks: „Leidsin end mõttelt, kas see ongi see? Et ma korrutan selle justkui lõpmatusega ja nii ongi.“
Rometi sisemine rahulolematus läks järjest suuremaks ning aina enam süvenes tunne ja kahtlus, kas see, mida ta teeb, ka meest päriselt õnnelikuks teeb. „Tol ajal ei adunud ma ise väga hästi, mis minuga tegelikul toimub,“ arutleb Romet.
Märkide keel
Kui edasine lühidalt kokku võtta, oli tegemist kõige klassikalises mõttes läbipõlemise ja ärevushoogudega.
Sellest hetkest hakkas Romet muutma väga palju oma käitumist ja mõtlemist. Samuti algas jõudmine ning kasvamine selle juurde, mida ta täna teeb. „Tundsin, et see, mida ma tööalaselt tegin, ei huvitanud mind üldse. Loomulikult ei hakanud ma üleöö loodusvärki tegema, küll aga hakkasin teadlikumalt looduses käima. Esiti õhtuti pärast tööd ja nädalavahetustel, kui vaba aega oli. Aeg – ajalt sain töö juures kiita oma kirjutamise eest. Kuigi ma ei olnud kirjutamist kunagi õppinud, tekkis mõte, et võiks neid mõtteid ka blogisse kirjutada. Ehk aitaks see vaikselt harjuda mõttega, et ühel hetkel hakkan midagi sellist päriselt tegema?“ meenutab Romet küsimusi, mida ta endale esitas.
Benji- hüpe ja vajalik lüke
Nii alustaski Romet oma blogi kirjutamist 2016.aasta jaanuaris. Sellest kulus poolteist aastat, kuni ta tegi esimese matka. Sellise, nagu ta täna teeb. „Minu lugu ja jõudmine looduse juurde on justkui võrreldav benji- hüppega, mil oota ääre peal, aga keegi peab lõpuks selle sõbraliku müksu andma. Mulle mängis elu selleks kaardid kätte,“ kirjeldab Romet olukorda, mil väga ootamatult tekkis toonasel tööandjal probleemide tõttu vajadus koondamiseks. „Mina tajusin seda märgina, et nüüd on käes looduse aeg.“
„Näed, ka seal on korralik kamakas pässikut,“ jääb Romet ühtkäkki keset metsa seisma ja viitab kasele, mis meie ees kõrgub. „Näed, üleval on ka. Päris mitu tükki. See on hea saak, mida näeb väga harva. Tavaliselt on puu küljes üks tükk, aga sellist asja leiab väga harva.“
Chaga kui salapärane seen
Chagat on Romet ise metsas käies korjanud. Eriti sügisel ja talvel, mil ööd on pikad ja pimedad. „See on natukene salapärane seen. Kui läheb õnneks, siis matkal olles ja süüa tehes hoian seda soojas vees, kuni vesi läheb süsimustaks. Minu jaoks kohtuvad siin tervislik ja filosoofiline pool. Oled seal keskkonnas ja chaga on üks sild, mis inimest loodusega ühendab. Eriti selles maailmas, kus paljud tooted tulevad meie lauale kinnises süsteemis kasvatatult. On värskendav, kui saad otse metsast asja leitud asja tarbida. Minul on chagasse usk olemas. Ma tunnen, et saan näidata seda, kust maailmas chaga sinna pudelisse tuleb. Selline taustalugu.“
Aasta pärast tahab Romet minna uuele rännakule Rootsi ürgloodusesse. Ehk õnnestub varemgi minna talvel põhja poole, et kogeda suuremat külma. „Pildistama Lapimaal ja öisel ajal virmalisi lumisel maastikul vaatama. Samas ma väga loodan, et tuleb piisavalt lumine talv ja saan Eestimaal teha seiklusi iseendale, kelgu ja matkasuuskadega. Pakin oma varustuse ja lähen üle soode ja rabade,“ sõnab Romet.
