Henessi Schmidt: See, kuidas me loodusega kohtudes iseendani jõuame, on kõige võimsam
Näitleja Henessi Schmidt on teinud teadliku valiku viibida looduses nii palju kui võimalik. Metsamoor Irje Karjuse juhendamisel on ta õppinud kolm aastat ravimtaimede teadust ja avastanud seeläbi piiritu maailma, kuhu sukelduda. Äsja toimus taaskohtumine ka chaga ehk musta pässikuga.
„Mul on olnud suur rõõm kasvada üles väikeses külas, kus sain õhtupimeduseni õues olla, peenarde vahel joosta ning naabrilastega metsas ja jõgede- järvede vahel detektiivi mängida. Korjata tigusid või otsida lakast kassipoegi, ehitada metsa onne ja minna külalastega salakohta ujuma. Sellises lapsepõlves oli palju seiklust ja rõõmsat kergust. Selline lapsepõlv lähendas mind tugevalt maaeluga ja pakkus seesmist vabadust ka edaspidiseks,“ jutustab Henessi looduse rollist oma lapsepõlves ja kujunemisteel. Taoline mängulust ja side lihtsate maiste rõõmudega saadab Henessit ka täiskasvanuna, mil ta tunneb kõige ehedamat helgust just lapselikest asjadest, mis looduses, miks mitte porilombis, juhtuvad.
Hoiab looduse poole
Tänagi loob Henessi enesele võimalust looduses olla. Lausa väga palju. „Kasvõi nüüd, kui mul oli üsna vähe aega Eestis otsad kokku tõmmata, et ühe rahvusvahelise filmiprojekti raames Iirimaale sõita, jäid mul paljud kohtumised looduses käimise arvelt tegemata,“ tunnistab Henessi ja lisab: „olen looduse seadnud enda jaoks prioriteediks.“
„Kui mul on valida, kas minna linna kellegi juurde istuma või loodusesse võsaseiklusele, ravimtaimi korjama, valin ikka looduse. Imeline on muidugi see, kui saab looduses viibimise siduda sõprade või lähedastega. Lavastusprotsesside ja prooviperioodi ajal tuleb olla aga varavalgest hilisõhtuni pimedas teatrisaalis. Siis tunnen küll, kuidas energiatase läheb alla. Päikest ja metsaõhku on ikka inimesele vaja! Nii palju kui ma saan, hoian ikka looduse poole,“ kirjeldab näitlejatar ja loodusesõber oma sidet Looja looduga.
Ravimtaimede kutse
Henessi on kolm aastat õppinud Metsamoor Irje Karjuse juures ravimtaimede teadust: „Ma arvan, et ravimtaimede juurde jõudmine oli minu jaoks loomulik tee. Olen üritanud ikka kuulata ja kuulda, mis huvid mu sees on ja mis mind tõmbab. Järjest olen selle kutse poole läinud ja avastanud seeläbi aina suurema maailma, kuhu sukelduda. See on avanud minu jaoks väga õigeid teeotsi.“
Henessi sõnul on ravimtaimede puhul kõige võimsam holistiline pilt, mis taimemaailmaga kohtudes tekib. „Kui hakkad aru saama, kuidas kõik on omavahel seotud. Loodusest saab nii palju õppida, eriti inimolemuse ja meie “inimeste maailma” kohta. Igas väikeses maailmas on peidus peegeldus suure maailma kohta,“ arutleb Henessi.
Ka taimedel on tema sõnul iseloomud, oma vibe’id ja sisemaailm. „Kui suudad enda sisse vaadates leida oma probleemi päris juure, algpõhjuse üles, siis leiad ka omale abilise taimede seast, kes sind toetada saab. Probleemide puhul tuleb ikka neid juuri otsida – kust kõik alguse saab. Juurteni jõudmises peitub teadmine. Kuidas me looduse abil tagasi enda juurde jõuame – see on kõige võimsam,“ räägib Henessi looduse väest, mida ta aina rohkem kuulama ning märkama õpib.
Järjekordne teeots
Henessi on Irje Karjusega käsitlenud tema ravimtaimekoolis ka chagat. „Ma olin Lapimaal, kui leidsin kasepuu küljest ühe chaga seene ja võtsin selle endaga kaasa. Mõtlesin endamisi küll, et nüüd hakkan sellega igast nõidust tegema, aga tollal jäid chagaga mooritamised ikkagi ära. Aga mul on väga hea meel, et olen saanud chaga maailma uuesti sukelduda läbi Chaga Healthi eliksiiride. See on jälle üks tore teeots,“ kõneleb Henessi uuest teadlikumast kohtumisest chagaga.
„Noh, Chaga eliksiirid maitsevad nii hästi, et ma esimese asjana küsisin järele, kas kolm korda päevas on maksimaalne kogus või kui ma rohkem võtan, siis mis saab,“ hakkab Henessi naerma, kui oma Chaga eliksiiride kogemust kirjeldab. „Kuna ma alkoholi eriti ei joo, siis eriti tore on see, et nüüd saab sõbrannadega shotte võtta kui nad külla tulevad! Ja hommikul ka juba muigan, et saan jälle ühe Chaga- shoti teha. Tore väike rituaal juures. Eriti super ongi see, kui mingi asi on su tervisele hea ja samas maitseb ka hästi. See on ju täiuslik sümbioos! Mulle meeldib mustsõstraga eliksiir kõige rohkem. Traditsioonilises Elemental versioonis on samas väga seda päris vana väge tunda.“
Kohtumine pärisosaga
Henessi usub, et see, mis on füüsilisel tasandil end juba ilmutanud, on meie seesmise maailma tulemus ja peegeldus. See on holistiline tervik. „Meil kõigil on tee, mida peame elus käima. Selle oluline osa on kasvamine ja iseenda pärisosaga kokku jõudmine. Kui me sellelt teelt kõrvale kaldume ja ei pane tähele, mida süda, keha või sisemus meile räägib, hakkavadki haigused tekkima, nii vaimsed või füüsilised. Kui me enda seesmist rada tähele ei pane, tuletab elu meelde, et mine õigesse suunda tagasi,“ usub Henessi, kelle kõige olulisem terviserituaal on enesepeegeldus ja sisekaemus.
„Vaatlemine, mis hetkedel ma olen keskmest väljas, teen või ütlen midagi, mis ei tule kõige ausamast kohast. Siis tuleb sellele näpp peale panna ja mõtestada, kust see tuleb. Eksimused ja väärastumised on väga väärtuslikud. Läbi nende saabki leida tee tagasi enda päris olemuse juurde. Päris olemuse ja päris olemisega kontaktis olemine on kõige suurem tervise saladus. Kui sellest kontaktist välja kukud, tulevad probleemid. Iseenda kuulamine ja iseenda vastu aus olemine on äärmiselt oluline, kõige alus. Meie sees on see sügav tarkus olemas. Seda peab vaid kuulama,“ õpetab Henessi enda sisemist mina märkama.
Henessi teeb joogat, mediteerib, proovib hästi süüa ja veeta kvaliteetselt aega inimestega, kellega ta päriselt koos olla tahab. „Katsun mitte teha asju, mis mind õnnelikuks ei tee. Katsun mitte teha asju teiste pärast või teistele tõestamiseks. Üks tasakaalu hoidmise viis on minu jaoks kindlasti looming. Samuti taimerituaalid ja väikesed nõidused, mis teevad iga päeva natuke muinasjutulisemaks,“ kirjeldab Henessi, kui pärin selle kohta, kuidas enda vaimset ja füüsilist heaolu toetab.
Henessi arvates ei ole loodusest ja Loojast keegi üle. „Ma usun, et tuleb aeg, kui inimene saab aru looduse olulisusest ja sellest, et loodus ilma meieta saab elada, aga meie ilma temata mitte. Eks ole näha millist äratust meil vaja on… Tahaks loota, et me saame sellest pigem varem aru kui hiljem. Aga eks me täpselt seda saame õppida ja kogeda, mida meil õppida ja kogeda vaja on.“