See veebileht väljendab autori vaateid. Programmi korraldusasutus ei ole vastutav selle eest, kuidas seda infot võidakse kasutada.
Tellimused alates 29€ Eesti pakiautomaati tasuta
Tellimused alates 29€ Eesti pakiautomaati tasuta
Chaga mõjule on kõige tundlikumad bakterid Staphylococcus aureus ja Bacillus cereus, kõige resistentsemad aga Listeria monocytogenes, Escherichia coli ja Enterobacter cloacae. Seentest on kõige tundlikum Trichodermaviride ja kõige resistentsem Aspergillus niger ja Aspergillus fumigatus. (Glamoclija J et al 2015).
Chaga põletikuvastast toimet seostatakse eelkõige ergosterooli (ergosterol), ergosteroolperoksiidi ja trametenoolhappe sisaldusega (Ma L et al 2013). Samuti on tuvastatud chagas esinevate inotodiooli ja terpenoidide mõju veresuhkru taseme reguleerimisel (Ying YM et al 2014).
Vene rahvameditsiinis on chagat kasutatud mitteopereeritava rinna-, suuõõne-, seedetrakti-, kõrvalkilpnäärme-, nahavähi ja Hodgkini tõve ravis (Pilz D 2004). Kui tervis paranes, ei osatud seda seostada konkreetsete chagas sisalduvate ühenditega. Kaasajal saab neid eraldada ja otsida seost tervistavate mõjudega.
Isoleeritud ainetest on olulisemad triterpeenid, laktoonid, lanosteroolid, inotodioolid, trametenoolhape, oksaalhape, protokatekuikhape , p-hüdrobenkoikhape, tsinnamik, betuliin, betuliinhape, fütosteroolid, beeta-D glükaanid jne (J.Glamoclija et al 2015; Shin Y et al 2000).
Chaga stimuleerib makrofaage ja soodustab kasvajaliste protsesside puhul rakusurma (Staniszewska J et al 2017). Suurt rolli selles omistatakse chagas leiduvatele endopolüsahhariididele (Mizuno T et al 1996). Loomkatsetes on chaga kutsunud esile T-helper lümfotsüütide protsentuaalse tõusu (Leontev M et al 1990) ja intensiivistanud täiendavate T-lümfotsüütide (T-killers) teket (Shashkina M et al 2006). Laboratoorsed katsed ergosteroolperoksiidiga on kinnitanud pärasoolevähi rakkude kasvu pidurdamist (Kang JH et al 2015).
Vähi tekke pärssimist ja mutatsioone tekitavate faktorite mahasurumise võimet seostatakse melaniini sisaldusega mustas pässikus. Melaniin osaleb organismis DNA defektide parandamisel, elektronide aksepteerijana rakkude hingamisahelas ja organismi kaitsjana kiirguse eest (Britton B 1986).
Üheks oluliseks vähivastaseks mehhanismiks peetakse ka polüsahhariidide rolli — need ründavad otse vähirakke — ja endopolüsahhariidide kaudset immuunsüsteemi aktiveerimist (Mizuno T et al 1996).
Vitamiinidest on veel kõrge konsentratisooniga A, B1, B6 ja B 5 grupi vitamiinid. Must sõstra seemned on vitamiin E rikkad ja samuti on neis suhteliselt kõrge küllastuma rasvhapete, eriti alfa- ja gamma linoolhappe konsentratsioon (Serrano A et al 2018).
Üheks efektiisemaks haiguste vastaseks toimeaineks peetakse marjades sisalduv ainete gruppi nimega antotsüaniinid (anthocyuanis). Need on keemilised polüfenoolsed ühendid mis omavad kõrget antioksüdatiivset ja põletikuvastast toimet. Samuti seostatakse neid ka vererõhku alandavas efektis. Teaduskirjanduses on ka viiteid, et antotsüaniinid aitavad kaasa sportliku saavutusvõime tõstmisel ja võitluses rasvtõvega (ülekaalulisusega) (Cook MD, Willems MET 2019; Lee YM 2017).
Hiljutised kliinilised uuringud vanemaealisel patsientidel on näidanud must sõstra ekstrakti kasulikku toimet vereoonte seisundile ja vererõhule (Okamoto T et al 2020).
Raviomaduste osas seostatakse kibuvitsa põletikuvastase, antioksüdantse, mikroobide vastase, liigesepõletiku vastase toimega ning soovitatakse ka diabeedi puhul ja südame-veresoonkonda kaitsva vahendina (Mármol I et al 2017). Kibuvitsast on leitud üle 129 erineva keemilise ühendi (Ayati Z 2018). Paljusid neist seostatakse konreetsete haiguste ja kaebuste leevendamises.
Uuringud on selgitanud, et selle taime tervistavad omadused on tingitud flavonoidide, karotenoidide, vitamiinide ja rasvhapete sisaldusest (Shameh S et al 2019, Winther K et al 2016).
Kliinilised uuringud II tüübi diabeetikutel on näidanud, et koerkibuvitsa (rosa canina) tõrsikute vesiekstraki manustamine viis veresuhkru langetamisele ja vere kolesteroolisisalduse normaliseerumisele (Dabaghian HF 2015). Sarnast efekti diabeetilistel patsientidel on täheldatud ka kombinatsioonis teiste taimsete ekstraktigega, mille üheks komponendiks oli kibuvits (Mehrzadi S et al 2020). Sellist efekti seostatakse just kibuvitsas leiduvate oligosahhariididega (Rahimi M, 2020).
Halvorsen jt. (2002) uurisid rohkem kui 40 erineva põllu- ja aiakultuuri ning metsamarja antioksüdatiivseid omadusi. Kibuvitsa viljad olid sealjuures suurima antioksüdantide sisaldusega. Antioksüdantseid omadusi seostatakse eelkõige kõrge fenoolide ja flavonoidide sisaldusega (Jemaa HB et al 2017).
Kibuvitsad on ka laialdaselt tuntud ühe kõrgeima vitamiin C sisalduse poolest (300-4000 mg/100 g) (Ercisli S, 2007). Vitamiin C sisaldus kõigub sõltuvalt kibuvitsa liigist. Üheks suuremaks vitamiin C sisalduse kandjaks loetakse metskibivitsa e. koidukannu (rosa cinnamomea).
Suure huvi orbiiti on sattunud kibuvitsas leiduvad galaktolipiidid. Need on vabadest rasvhapetest suurema bioväärtusega glükolipiidide gruppi kuuluvad ühendid. Nende põhjal seletatakse kibuvitsa toimet liigespõletike e. artriitide vastu. Uuringud liigeshaigetel on näidanud liigeskaebuste vähenemist pärast kibuvita tarvitamist ja selle ohtust (Cohen M 2012).
Kasutatud kirjandus
Ayati Z, Amiri MS, Ramezani M, Delshad E, Sahebkar A, Emami SA Phytochemistry, Traditional Uses and Pharmacological Profile of Rose Hip: A Review. Curr Pharm Des. 2018;24(35):4101-4124.
Cohen M. Rosehip – an evidence based herbal medicine for inflammation and arthritis. Aust Fam Physician. 2012 Jul;41(7):495-8.
Dabaghian HF, Abdollahifard M, Khalighi Sigarudi F, Taghavi Shirazi M, Shojaee A, Sabet Z, et al. Effects of Rosa canina L. fruit on glycemia and lipid profile in type 2 diabetic patients: a randomized, double-blind, placebo-controlled clinical trial. J Med Plant. 2015;14(55):95-104.
Ercisli, S. Chemical composition of fruits in some rose (Rosa spp.) species. Fod chemistry. 2007, 104 (4):1379-1384.
Halvorsen B.L., Holte K, Myhrstad MCW, Barikmo I, Hvattum E, Remberg SF, Wold A.-B, Haffner K, Baugerød H, Frost Andersen L, Moskaug J Ø, Jacobs DR, Blomhof Jr R A Systematic Screening of Total Antioxidants in Dietary Plants. The Journal of Nutrition, 2002, 132 (3), 461–471.
Heinemann W. The ilder Pliny. In: Natural History VII: Books XXIV-XXVII Pearson, 1962: 149.
Jemaa HB, Jemia AB, Khlifi S, Ahmed HB, Slama FB, Benzarti A, Elati J, Aouidet A. Antioxidant activity and a-amylase inhibitory potential of rosa canina L. Afr J Tradit Complement Altern Med. 2017 Jan 13;14(2):1-8.
Mármol I, Sánchez-de-Diego C, Jiménez-Moreno N, Ancín-Azpilicueta C, Rodríguez-Yold M.J. Therapeutic Applications of Rose Hips from Different Rosa Species. Int. J. Mol. Sci. 2017, 18, 1137.
Mehrzadi S, Mirzaei R, Heydari M, Sasani M, Yaqoobvand B, Huseini HF. Efficacy and Safety of a Traditional Herbal Combination in Patients with Type II Diabetes Mellitus: A Randomized Controlled Trial. J Diet Suppl. 2020 Feb 21:1-13.
Rahimi M, Sajadimajd S, Mahdian Z, Hemmati M, Malekkhatabi P, Bahrami G, Mohammadi B, Miraghaee S, Hatami R, Mansouri K, Moahammadi Motlagh HR, Keshavarzi S, Derakhshankhah H Characterization and anti-diabetic effects of the oligosaccharide fraction isolated from Rosa canina in STZ-Induced diabetic rats. Carbohydr Res. 2020 Mar; 489.
Shameh S, Alirezalu A, Hosseini B, Maleki R.J Fruit phytochemical composition and color parameters of 21 accessions of five Rosa species grown in North West Iran. Sci Food Agric. 2019 Oct;99 (13):5740-5751.
Strehlow W, Herzka G. Hildegard of Bingen’s Medicine. Rochester, VT: Bear and Company; 1988:63.
Winther, K., Vinther Hansen, A.S., Campbell-Tofte, J. Bioactive ingredients of rose hips (Rosa canina L.) with special reference to antioxidative and anti-inflammatory properties: in vitro studies. Botanics: Targets and Therapy, 2016, 6: 11—23.
Tänapäeval on astelpaju ka teaduslikult uuritud ning selle kasulikud omadused inimorganismile teada. Astelpaju marjad on kõrge C-vitamiini sisaldusega, kusjuures nad ei sisalda askorbinaasi, mis lagundab askorbaati ning tänu sellele säilib C-vitamiini sisaldus kõrgem. Lisaks on karmimas kliimas kasvanud astelpaju mitmete toimeainete, sh kõrgema C-vitamiini sisaldusega võrreldes soojemas kliimas kasvanud marjadega. Seega on Eesti marjad eriti väärtuslikud (Krejcarova J et al 2015).
Astelpaju ravivat toimet seostatakse eelkõige organismi immuunsüsteemi tugevdamisega. Tugev immuunsüsteem annab universaalse vastupanuvõime erinevate haigustekitajate suhtes. Astelpaju puhul on uuritud ka võimalikke negatiivseid kõrvalnähtusid, kuid tulemused on olnud positiivsed ning soovimatud kõrvalnähud tarbimisel puuduvad (Wen P et al 2018).
Keemilise koostise poolest on astelpaju eriti rikas, sisaldades karotenoide (carotenoids), beetakaroteeni (β-carotene), lükopeeni (lycopene), luteiini (lutein), tseaksantiini (zeaxantin), fütosteroole (phytosterols), ergosterooli (ergosterol), stigmasterooli (stigmasterol), lanosterooli (lanosterol), amüriine (amyrins), polüfenoole (polyphenols), proantotsüanidiine (proantho-cyanidins), flavonoide (flavonoids), kuertsetiini (quercetin), kaemferooli (kaempferol), müritsetiini (myricetin), isorametiini (isorhamnetin). Astelpalju marjadest on veel leitud tserebrosiidi (cerebroside), oleanoolhapet (oleanolic acid), ursoolhapet (ursolic acid), tsirtsiumaldehüüdi (cirsiumaldehyde), oktakosanoidhapet (octacosanoic acid) ja palmitiinhapet (palmitic acid) (Bal LM et 2011, Michel T et al 2012, Fatima T et al 2012, Yang B et al 2001, Zheng RX et al 2009).
Bioaktiivsetest ainetest pakub mesi eelkõige orgaanilisi happeid (nt. õunhape ja oblikhape), hormoone, ensüüme ning eeterlikke õlisid. Ent milliseid tervistavaid omadusi on teadus mee juures täheldanud?
Uuring patsientidel on näidanud, et naturaalne mesi alandab C-reaktiivset valku, kui üht olulisemat põletikuliste protsesside näitajat veres (Al-Waili NS 2004).
Mesi on ka hea vahend igemepõletike ravis, kuna temal on pärssiv toime bakterisse Porphyromonas gingivalis, mis on üks olulisemaid igemepõletiku tekitajaid (Eick S et al 2014).
Mesi suurendab T ja B-lümfotsüütide arvu, antikehasid, eosinofiile, neutrofiile ja monotsüüte rakukultuurides (Timm M et al 2008). See omakorda võimendab organismi vastupanuvõimet.
Põletikuvastase mõju aktiivseteks komponentideks loetakse veel aloeniini, barboloiini, aloe-emodiini), beeta-sitosterooli ja kõrgemate alkoholide segu (Yamamoto MM et al 1991).
Põletikuvastase mõju aktiivseteks komponentideks loetakse veel aloeniini, barboloiini, aloe-emodiini), beeta-sitosterooli ja kõrgemate alkoholide segu (Yamamoto MM et al 1991).
Aloe arborescensise immuunomoduleerivat toimet seostatakse alkaliinlahustuvate polüsahhariididega, mis parandavad lümfotsüütide transformatsiooni (Nazeam JA et al 2017). Mitmed autorid on leidnud, et aaloes sisalduval akemanaanil on oluline immuunomoduleeriv mõju (Winters WD et al 1981, Davis RH et al 1981).
Huvitav aine aaloe lehtedes on aloktiin A. Sellel on leitud palju funktsioone, millest üks on toime lümfirakkudele (Imanishi K, 1993).
Männikasvude seentevastane toime seletub eelkõige pinosülviini ja selle monometüüleetri sisaldusega (Hovelstad H et al 2006).
Männikasvude seentevastane toime seletub eelkõige pinosülviini ja selle monometüüleetri sisaldusega (Hovelstad H et al 2006).
Viited raudrohu kasutamisse rahvameditsiinis ulatuvad eelajaloolisse perioodi. Eelkõige kasutati seda põletike vastu, valuvaigistina ning vigastuste ravis. Hiljem on rahvameditsiin lisanud teisigi näidustusi. Seda nii günekoloogiliste, seedetrakti häirete, kui ka viiruslike ja bakteriaalsete põletike korral. Pikk loetelu hõlmab paljusid organsüsteeme ja nendega seonduvate haiguste ravi (Fabricant DS et al 2001).
Põletikuravi aluseks peetakse raudrohus sisalduvate flavonoidide efekti prostaglandiinidele. Veel üheks põletikuvastaseks komponendiks on atsuliin. Inimuuringud on tõendanud, et raudrohus esineva matritsiini suukaudne manustamine tõstis vere põletikuvastast potentsiaali (Ramadan et al 2006).
Loomkatsed näitavad, et et raudrohu lisamine toiduratsiooni parandab immuunvastuse teket (Yakhkeshi S et al 2012). Üheks potentsiaalseks komponendiks on peetud ka akilliniin A-d, mis on guaianoliidide hulka kuuluv ühend (Yong L et al 2011).
Meie teaduspartneriteks on teadus-arendustöid teostavad ettevõtted BioCC Eestist, Eurofins Saksamaalt ja Mycelia Belgiast.
Loe täpsemalt BioCC veebilehelt
Loe täpsemalt keskuse veebilehelt
Loe täpsemalt Eurofins Scientific veebilehelt
Loe täpsemalt Mycelia veebilehelt
Projekti juhtpartner on Läti ettevõte Biorganik5 ja projekti partner Eesti ettevõte Chaga OÜ.
Projekti alguskuupäev on 1.mai 2017 ning projekt lõppeb 31. oktoobril 2018. Projekti kogu eelarve on 183 209.20 EUR. 85% eelarvest (155 727,82 EUR) on finantseeritud Eesti- Läti piiriülesest koostööprogrammist ning 15% eelarvest (27 481,38 EUR) on kaasfinantseeritud projekti partnerite poolt. Soovime head piiriülest koostööd ning edukad uue toote väljatöötamist!
See veebileht väljendab autori vaateid. Programmi korraldusasutus ei ole vastutav selle eest, kuidas seda infot võidakse kasutada.