Alates sellest, kui Richard Nixon kuulutas aastal 1971 välja sõja vähi vastu, on teadustööle ja ravimite väljatöötamisele kulutatud sadu miljardeid dollareid (maksumaksja) raha. Veel enam on kulutanud vähki põdevad patsiendid ise, kuid ometi on tulemused pettumust valmistavad. Peale nelja aastakümne pikkust “tavalist sõda“ (kirurgia ja keemiaravi) ning “tuumasõda“ (kiiritus), diagnoositakse siiski varsti pea igal neljandal inimesel elu jooksul vähk ning ennustatakse, et see number on aina suurenemas.

 Mis on vähk?

Selleks, et mõista, miks on sõda vähiga nii ebatõhus, tuleb pöörduda algse küsimuse juurde: mis on vähk? Enne, kui sellele küsimusele ei ole leitud põhjalikku vastust, on kõik püüded seda ennetada ja ravida juba ette läbikukkumisele määratud Viimase poolesaja aasta jooksul on peamiseks vähki selgitavaks teooriaks olnud “muteerumise teooria“, mille kohaselt meie rakkudes tekkivad DNA mutatsioonid põhjustavad nende “hullumeelset ja vägivaldset“ käitumist, võrreldes ülejäänud rakkude kogukonna ehk kehaga. Need rakud hakkavad pidurdamatult paljunema ning moodustavad kasvaja, mis levib edasi, simuleerides põletikulise protsessi omadusi, kuni selle kasv hakkab takistama peremeesorganismi elutähtsaid funktsioone, mille tõttu lõppeb see protsess surmaga.

Kehasisene darwinism

Selle teooria kohaselt, mida on tugevalt mõjutanud Darwini evolutsiooniteooria ning mida on kutsutud ka “sisemiseks darwinismiks“, on tervete rakkude muutumine vähirakkudeks väga sarnane loodusliku valiku protsessile: rakkudes tekivad juhuslikud mutatsioonid, mis on nende ellujäämiseks ja paljunemiseks kasulikud. DNA muutub kas geneetiliste faktorite või keskkonna mõjude tõttu. Kuigi sellisel vaatenurgal võib olla mõningane väärtus selgitusena, on see üsna valele teele viiv. Näiteks on evolutsiooniprotsessi puhul juhuslikud muutused enamasti organismile kahjulikud ja põhjustavad selle hukkumist. Vähirakud on aga selles mõttes “õnneseened“, et juhuslikult tekkivad mutatsioonid tulevad nende elutegevusele hoopis kasuks. Selle asemel, et normaalsete rakkude kombel hukkuda, muudab mutatsioon need hoopis surematuks ja neis ei toimu enam tervetele rakkudele omast programmeeritud rakusurma.

Kas kaos ja juhuslikkus on tegelikult põhjuseks, miks terved rakud muutuvad vähirakkudeks? Kasvajad käituvad väga organiseeritult, mille tõttu näib, et nende teke juhusliku muutuse tõttu ei ole usutav. Kasvaja on võimeline organiseeruma sel moel, et moodustab endale vajaliku verevarustuse, see suudab ennast kaitsta, vaigistades vähirakke alla suruvaid geene, aktiveerides kasvajarakke soodustavaid geene ning eraldades korrosiivse toimega ensüüme, mis vabalt kehas ringi liiguvad.

Kasvajad muudavad oma ainevahetust nii, et need suudavad elada hapnikuvaeses kõrge suhkrusisaldusega ja happelises keskkonnas ning teavad, kuidas eemaldada enda rakkude välispinnalt retseptorvalke ning selle abil jääda valgetele verelibledele nähtamatuks. Kas selline kompleksne käitumine saab olla tegelikult juhuslike mutatsioonide tulemus? Ning kas on võimalik, et need juhuslikud mutatsioonid võiksid anda tulemuseks samasuguse “õnneliku“ geenikombinatsiooni igal korral, kui inimese kehas tekib vähkkasvaja?

Juhuslikud mutatsioonid mängivad kahtlemata vähi algsel tekkel ning arengul suurt rolli, kuid ainult sellest ei piisa, et vähki piisavalt põhjalikult selgitada. Üks teadlaste grupp on vähi kohta välja pakkunud palju köitvama selgituse. Nad näevad mitmeid tekkivaid mutatsioone kui iidse ellujäämismehhanismi paljastumist rakusiseselt.

 

Vähk kui iidne ellujäämisprogramm

Uus teooria, mida tutvustavad Arizona osariigi ülikooli teadlane Paul Davies ja Austraalia riikliku ülikooli teadlane Charles Lineweaver, valgustab vähi tegelikku loomust: “Vähk ei ole suvaline hulk isekaid metsikuid halvastikäituvaid rakke, vaid väga efektiivne eelprogrammeeritud vastus stressile, mida on evolutsiooni käigus pikka aega lihvitud.“ Nende töö, pealkirjaga “Cancer tumors as Metazoa 1.0: tapping genes of ancient ancestors“ viitab sellele, et vähk on evolutsioonilises mõttes tagasiminek, mis ammutab infot vähemalt miljardi aasta vanusest geneetilisest “tööriistakomplektist“, mis on uinunud olekus meie geneetilises koodis veel alles. Davies nimetab seda peidetud geneetiliseks kihiks Metazoa 1.0 ning see sisaldab teid ja programme, mis olid meie iidsetele geneetilistele eellastele radikaalselt erinevas keskkonnas ellujäämiseks hädavajalikud.

Ilma väga tugevalt spetsialiseerunud rakkude ja organiteta, mis kuuluvad mitmerakulise loomse eluvormi juurde (Metazoa 2.0), oleks Metazoa 1.0 tüüpi geneetilise koodiga rakkude elutegevuse jaoks olnud kasulikud omadused, mis võimaldasid neil ellu jääda otseses kontaktis keskkonnaga, mis oli meie omast palju karmim ja erinevam. Näiteks oli miljard aastat tagasi atmosfääri hapnikutase väga madal, kuna ei olnud veel välja arenenud fotosünteesi, mis toodab piisava hapnikuvaru. Seetõttu pidi tol ajal rakuline elu kohanduma väga madala hapnikusisaldusega keskkonnaga, mis on täpselt sama, mida teevad vähirakud, kasutades energiaallikana anaeroobset glükolüüsi.

Selle asemel, et vaadelda vähirakkude ühte peamist tunnust – lakkamatut paljunemist – uue välj arenenud omadusena, mida põhjustab juhuslik geenimutatsioon, võiks seda vaadelda hoopis raku algseisundina, mis arenes välja miljardeid aastaid tagasi, kui ellujäämine oli esmane prioriteet. Erinevalt mitmerakulistest olenditest puudusid neil algrakkudel spetsialiseerunud koed, mis kaitseks neid keskkonna mõju eest. Kui looma nahka kahjustada, siis need kahjustunud rakud hukkuvad ning nende asemele luuakse uued terved rakud. Kuid napilt paarirakulisel olendil ei olnud sellist luksust ning nad kohanesid selliseks, et vastu pidada igasugustele keskkonnamõjudele. Samasugust “isekat“ käitumist omistatakse tänapäeval vähirakkudele.

 

Geenimutatsioonid aitavad iidse ellujäämisprogrammi käivitumisele kaasa

Kui vähk on iidse ellujäämisprogrammi paljastamine, siis ei tähenda see tingimata seda, et “mutatsiooniteooria“ ei vasta tõele. Geneetilised kahjustused ja mutatsioonid aitavad vähi tekkele kaasa, kuid selle asemel, et neid vaadelda haiguse põhjusena, tuleks neid näha hoopis olemasoleva geneetilise programmi paljastajana. Meie DNA-s on üle 100 onkogeenining me jagame neid väga suure hulga erinevate liikidega, sealhulgas äädikakärbsega – see viitab sellele, kui iidsed ja universaalsed need on. Mitmed uuringud on näidanud, et isegi dinosaurustel olid kasvajad. Tavaliselt on vähki tekitavad geenid alla surutud hilisemate geenide poolt, kuid piisava kahjustuse puhul hilisemale geneetilisele koodile läheb organism üle vanale geenide avaldumise teele.

Sellise uut laadi mõtlemise puhul ei saa vähist enam mõelda kui ettemääratud viitsütikuga pommist ega genotoksiliste ainete kumulatiivsest kõrvalnähust. Pigem on see iidne ellujäämisreaktsioon aina enam toksilisele keskkonnale, ebaloomulikule toitumisele ja kahjustada saanud immuunfunktsioonile. See on kuritarvitatud rakkude ellujäämisinstinkt – enesekeskne, väga kiiresti paljunev ja agressiivne strateegia.

 

Loomulik vastus ebaloomulikele tingimustele

Vähki ei saa enam vaadelda kui midagi halba, mis juhtub muidu terve kehaga. See on pigem keha aktiivne vastus ebatervislikule keskkonnale rakutasemel, kehalisel tasemel ning planeedi tasemel. Keha kuritahtlikkuse asemel väljendab see hoopis keha intelligentsust ning meie rakkude võimet jääda ellu tingimustes, mis ähvardavad neid hävitada.

See perspektiiv heidab valgust ka keemiaravi ja kiirituse hävitavale olemusele. Kasvajad sisaldavad suurt hulka erinevaid rakke, millest paljud on olemuselt healoomulised ning hoiavad halvaloomulisi rakke kontrolli all. Invasiivsemat tüüpi rakud on oma geneetilise konfiguratsiooni poolest primitiivsemad ning mida enam kahju on need kannatanud, seda invasiivsemad need on. Sellised rakud on kõige rohkem vastupidavad keemiaravile. Keemiaravi ja kiiritus hävitavad hoopis kahjutuma loomuga kasvajarakke, jättes ohtlikumat tüüpi rakud ellu ning muutes neid veel enam halvaloomulisteks.

See selgitab, miks esmane keemiaravi/kiiritus toob kaasa kasvaja kahanemise, kuid väike hulk rakke, mis jäävad alles, naaseb veel tugevamana. Samal kombel, nagu antibiootikumid on loonud ravimiresistentsed bakterid, loovad keemiaravi ja kiiritus geneetiliselt vastupidavama supervähi, mis on sageli patsiendi surma põhjuseks. Selliseid juhtumeid nimetatakse keemiaravile või kiiritusele resistentseteks vähkideks.

 

Vähk on sümptom, mitte haigus

Selle asemel, et vaadelda vähki “haigusena“, on mõistlikum näha seda sümptomina, et rakkude sisekeskkonna ja üldise keskkonnaga on midagi väga valesti ning see ei ole normaalsete rakufunktsioonide jaoks enam sobiv. Selleks, et jääda ellu, lülitub rakk ümber teistsugusele geneetilisele programmile. Selline “ökoloogiline“ vaatenurk vähile paneb rõhu selle probleemi ennetatavatele ja ravitavatele põhjustele, mitte umbmäärasele ja vananenud “vigaste geenide“ kontseptsioonile, mis oleks justkui meie kontrolli alt väljas.

See selgitab ka seda, kuidas “haiguse“ protsessil on oma sisemine loogika ning see on keha püüd ohtlikes tingimustes ellu jääda. Peame muutma oma mõttelaadi põhimõtteliselt selles suunas, et vähk ei ole midagi ebaloomulikku, mis meiega lihtsalt juhtub, vaid see on keha loomulik reaktsioon ebaloomulikele tingimustele. Muuda ja paranda neid tingimusi ja sa saavutad rohkem vähi vastu kui siis, kui pead seda vaenlaseks, mille vastu peab võitlema.

 

Allikad: Green Med Info, IOP Science